Mis on minust vahepeal saanud?

Nii kurb, kui see ka pole, on varsti aeg hakata siin otsi kokku tõmbama. Tunnid kestavad veel tervelt ühe nädala ning seejärel on lõpueksamid ja aeg oma asjad kuidagi kohvrisse ära mahutada. Heites korra pilgu enda kappi ja riiulitele, siis tundub see eesmärk üsnagi võimatu.

Päris ausalt öeldes ei arvanud ma, et mulle Ameerikas nii väga meeldima hakkab. See kõik, mis mind esmapilgul veidi ehmatas, on praeguseks hetkeks nii omaks saanud. Võin juba praegu öelda, et need 4 ja pool kuud on mind  nii palju arendanud, kasvatanud ning tunnen, et olen sellega, mida näen, rahul. Ma olen alati olnud suur ülemõtleja ning tihti olnud liialt kinni oma mugavustsoonis, aga siin veedetud aeg on mind muutnud. Ameerika on kuidagi vabameelsem ning ma ei ütle, et ma tahaks olla päris selline vabameelne twerkiv nabapluusis tüdruk nagu siin klubides nähtavad tüdrukud, aga tänaseks olen leidnud mingi kesktee enda eestlasliku ja ameerikaliku olemuse vahel.

Nagu ilmselt mõistate, olen ma siinse eluga rahul. Eks vahetevahel tuleb ette ka hetki, mil mõtlen, kuhu ma sattunud olen ja miks siinsed inimesed nii käituvad, aga üldjoontes on kõik äge. Olen vahepeal suutnud sattuda ebareaalsetesse olukordadesse, üritanud olla teistele toeks nende ebaõnnestumiste korral, olnud kuulujuttude ohver, astunud ämbritesse, võtnud kaalus juurde ning eelmisel nädalal kustutasime ära ühika "tulekahju" ning sain näha, kuidas toimib USA politsei ja õigussüsteem.

Colosseum ehk hoone, kus toimuvad kõik suured korvpalli mängud.

PRT (Personal Rapid Transit) station. Ehk selliste pisikeste "rongidega" saab siin liikuda downtown campusest Evansdale campusesse ja Medical campusesse.

Paar nädalat tagasi käisime paari sõbraga Niagara Fallsil ja Buffalos, mis oli samuti omaette seiklus. Kui Morgantownis on sooja keskmiselt üle 18 kraadi ning viimastel päevadel on temperatuur ulatunud juba 25 kraadini, siis 5 tundi põhja sõitmist tähendas seda, et avastasime end uuesti veeburarikuus. Sooja oli umbes-täpselt 1 kraad ning hommikul sadas lund. See tegi jugade nautimise ja pildistamise palju ebameeldivamaks, aga vähemalt nägin selle vaatamisväärsuse ära.
Üldiselt oli tore nädalavahetus, nägime huvitavaid kohti, söime head sööki ja muidugi oli plussiks tore seltskond. Buffalos me küll palju aega ei veetnud, aga käisime näiteks Theodor Roosevelti muuseumis, mis oli hästi huvitav kogemus.

Sel nädalal algasid Intelligence Analysis aines juba lõpuettekanded. Ma arvan, et ma kunagi juba mainisin seda, aga lõpuesitlus tähendab seda, et oleme jagatud 4-5 liikmelistesse gruppidesse, peame koostama Threat Assessmenti ühe (terroristliku) organisatsiooni kohta ning seejärel kandma selle ette 3-6 liikmelisele paneelile, mis koosneb endistest ja praegustest intelligence töötajatest. Paneelides on näiteks endine CIA direktor, FBI töötajad, sõja veteranid, politsei ohvitsere, advokaate ja veel igasugu huvitavaid inimesi. Ausalt öeldes tundub see hetkel päris hirmuäratav, sest minu grupile määratud organisatsiooni Grey Wolves kohta on informatsiooni olnud päris keeruline leida, aga küll me hakkama saame. Aga peab tõdema, et juba esimeste ettekannete ajal sain ma aru, miks seda paneeli murderboard'iks kutsutakse. See oli ikka päris julm, kuidas igat gruppi igasugu küsimuste ja kommentaaridega pommitati. (paar aastat tagasi ajas üks paneeli liikmeid ühe tudengi klassi ees nutma)
Aga üldiselt on minu meelest ülimalt positiivne, kuidas õppejõud üritavad anda õpilastele võimalusi teha midagi ka väljaspool teooria piire. Kuna paljude õpilaste jaoks seal aines on töö intelligence valdkonnas nende suur unistus, siis pakub selline olukord tõsiselt hea network'imise võimaluse ning pärast esitlusi toimub alati ühes kohalikus pubis väike sotsialiseerumine.Lisaks on see lihtsalt hea katsumus, et näha, kuidas sa sellise pingega toime tuled.

Järgmiseks paariks päevaks olen kahjuks suutnud endale kuhjata suure hunniku kodutöid: 15-leheküljeline uurimus, 4-leheküljeline essee, 3-leheküljeline analüüs ning 10-leheküljeline threat assessment. Samas kui olen siiani suutnud hakkama saada, siis närin loodetavasti ka sellest läbi.

Eelmine nädalavahetus nägin ära ka enda elu esimese Ameerika jalgpalli mängu, mis oli küll kodune sõprusmäng sama tiimi liikmete vahel, kuid kogemus siiski. Lisaks käisime quiddich turniiril, mis oli ausalt ka kõige naeruväärsem spordiala, mida ma kunagi näinud olen. Enne siia tulekut olin kuulnud, et Ameerikas on ülikoole, kus sellise alaga tegeletakse, aga lootsin, et see toimub nii pooleldi naljaga. Aga ei! Kõik oli väga tõsine: mehed niitsid tüdrukuid maha, kõik loopisid üksteist palliga, rammisid üksteist, maadlesid ning võitlesid selle nimel, et visata pall hularõngast väravasse. Ja minu lemmik tegelane oli kindlasti kuldne kitu, kes oli kollasesse riietatud poiss/tüdruk, kes mängu algul silmapiiri taha ära jooksis ning 15 minuti pärast lampi välja uuesti ilmus. Seejärel hakkasid kõik teda taga ajama, et tema saba (?) kätte saada.

Mis siis veel? Meil saabus lõpuks ometi kevad! Või pigem võiks vist öelda, et suvi, sest paar päeva tagasi oli väljas sooja 29 kraadi. Jalgpalli mängul sain ka enda esimese siinse päikesepõletuse, mis nüüdseks õnneks paranenud on.

Peod on siiani siin suur osa elust ning kuigi enamus õhtud on olnud üliägedad, siis aeg-ajalt on ette tulnud ka õhtuid, mil mõtlen, kuhu ma sattunud olen. Kahjuks/õnneks mul pole enamasti kombeks peol pilti teha, seega mul midagi toredat teiega jagada pole, aga mõne pildi ikka telefonist leidsin.

Söögist hakkan vaikselt ära tüdinema, kuid seda ilmselt peamiselt seetõttu, et julgesin lõpuks spordikeskuses kaalule astuda. Treenimisvõimalused on siin siiani super head, kuid kui sulle pakutakse erinevates söögikohtades tasuta kõike head paremat, siis kuidas sa saad sellele ei öelda. Võinoh... ma ei saa öelda ei šokolaadibrowniele või šokolaadiküpsistele.
Näiteks eile õhtul oli minu ühikas asuva dineri menüüs igasugu mereande (mis enamus on fritüüritud), pastat, kartuleid, erinevaid salateid, kolme erinevat sorti värskeid küpsiseid, šokolaadikooki, puuvilju, maasikaid, jäätist ning muidugi hamburgereid. Pluss peale selle on veel umbes 5 sööklat, kus on veel eraldi menüü ja umbes 5 erinevat kiirsöögi kohta, kust võid endale samamoodi tasuta tellida näiteks burgereid, sandwiche, pitsat või hoopiski kreeka toitu.

Möödunud (hästi toredast) nädalavahetusest kirjutan ehk järgmises postituses ning siiani ootavad oma järge Pittsburghi, Washingtoni ja Bostoni pildid.

Seniks üritan oma viimasest 12 päevast Morgantownis viimast võtta! 2. mail sõidan New Yorki ning 10. mail jõuan Tallinnasse.


Teie Kai :)

Minu Morgantown

Annan  teile teada, et olen veel täitsa elus ja terve. Tegelikult küll mitte päris terve, sest viimased pool nädalat veetsin voodis teki all, aga no peaaegu.

Minu enamus loenguid toimuvad Downtown Campuse peahoones ehk Woodburn Hall'is (parempoolne hoone)

Need 40 päeva siin on olnud kohati segadusse ajavad ja keerulised, kuid enamus ajast on kõik siiski väga tore. Vahel on lihtsalt kõike uut liiga palju ja siis jookseb mõistus kokku. Nagu näiteks keelega: sa võid olla ükskõik kui hea mingis võõrkeeles, aga kui sa tuled teise keelekeskkonda, kus inimesed kasutavad slängi, mida sa kuulnud pole, kasutavad termineid, millele sa eesti keeles vasteid ei oskaks leida, siis on ikka vahel raske küll. Kuna ma olen enamikes ainetes ainus välistudeng ja mingeid hinnaalandusi neile siin ei tehta, siis pean aga hoolimata kõigest olema teistega samal tasemel. Õnneks pole siiani suuri raskusi olnud, kuid kui loengus arutatakse erinevate USA luureäparduste ja mitmekümnete aastate taguste rünnakute üle, siis vahel tekib rumal tunne küll.
Samas on kõik tulemused siiani olnud üle ootuste head. Sooritasin väga edukalt esimese eksami aines World Regions, olen läbinud kaks testi aines Modern China ja saanud täiesti arvestatavad tulemused, sain aines Intelligence Analysis Methods esimese kodutöö eest maksimumpunktid ja teise eest 4 puntki viiest.
Kodutöid on siiani üsnagi palju ning mid-term examination on lähenemas. Õnneks on enamik kodutöid hästi huvitavaid. Näiteks teises Intelligence kodutöös pidin koostama High-Impact/Low-Probablity analüüsi võimaliku sariini rünnaku kohta Super Bowlile. Kolmandaks kodutööks oli Red Teaming Exercise, kus tuli kirjeldada, kuidas reageeriks Iisraeli peaminister Netanyahu sellele, kui USA ja Iraan kehtestaksid ametlikult diplomaatilised suhted.

Stewart Hall

Ilmad on meil viimasel ajal üsnagi külmad. Kohalikud ütlevad, et sattusin siia nende kõige karmimal talvel. Iga nädal on vähemalt üks lumetorm, mis küll Eesti mõistes pole eriline torm, kuid kuna nemad pole lumetuisuga harjunud, siis on kõigil alati suur paanika. Lumesahad ei saa oma tööga hakkama, autodel pole talverehve ning seetõttu libisevad nad mägedest üles sõites lihtsalt tagasi alla. Eelmise nädala esmaspäeval pandi kogu kool lume tõttu kinni ning päris mitmel korral olen loengusse jõudes avastanud, et õppejõud pole tormi tõttu kooli saanud tulla.  Päris naljakas on vaadata, kuidas mingi väike tuisk nende elu täiesti pea peale pöörab.

Tasuks vist ka mainida, et minu ülikool ehk WVU on Ameerika number 1 peoülikool. Sain seda teada alles siia jõudes, aga pean tunnistama, et saan täitsa aru, miks see nii on. Minu pisikeses kodulinnas on lugematul arvul ööklubisid ja pubisid ning reedeti ja laupäeviti on ümbruskonnas lugematul arvul majapidusid, korbipidusid jms. Samas võin ma päris kindlalt öelda, et hoolimata suurtest pidudest tunduvad enamus inimesi oma kooliasju väga tõsiselt võtvat.

Morgantowni peatänav ehk High Street

High Street

Eelmise nädala teisipäeval saabus lõpuks ka see tore päev, mil ka mina sain 21. See tähendab, et nüüdsest saan klubisse sisse 21+ rivist ning tohin ka legaalselt tarbida alkohoolseid jooke. Ausalt öeldes oli päris harjumatu uuesti "alaealine" olla ning ma tõesti ei mõista, miks see vanusepiir neil 21 peab olema.
Minu sünnipäevast kujunes välja hoopis sünnipäevanädal ning see osutus oodatust palju seiklusterohkemaks.
Fun fact: siin müüakse vahukommi, suhkruvati, vahukoore, pulmakoogi, küpsise ja paljude muude maitsetega viina. Minu isiklikuks lemmikuks on "Buttery popcorn vodka".

Sain perelt hand-made šokolaadi :)

Minu armsatelt jaapanlastelt

Näide alkoholipoe viinaletist

WalMart'i Oreo paradiis

Maailma parimad küpsised

Kuna Ameeriklased võtavad Valentinipäeva ikka väga tõsiselt, on sellele eelnetel nädalatel poed täis igasugu temaatilisi šokolaade, komme ja kõike võimalikku.

Parim jäätis!

Lisaks tahtsin teile näidata pilte oma esimeselt siinselt korvpallimängult. Mängisid WVU ja Texas Tech ning meie võitsime! See möll, mis siin ümber spordi käib, on meeletu ja ütlemata äge ning ainus, mis mind kurvaks teeb, on see, et jäin ilma jalgpallihooajast, mis on siin väga olulisel kohal. Seda demonstreerib näiteks see, et eelmine aasta toimusid siin pärast WVU võitu Texase üle suured meeleavaldused.
Aga üldiselt võib öelda seda, et siinsete sportlaste tase ikka ütlemata kõrge ning sama kehtib ka tantsutüdrukute kohta.

Tantsutüdrukutel on kaks eraldi gruppi: üks grupp ainult tantsib ning teine grupp teeb põhiliselt trikke. Enamus time-outidel tehaksegi lihtsalt erinevaid trikke või korratakse sama tantsukombinatsiooni erinevate lugude järgi. Veerandaegadel toimuvad publikumängud, kust on võimalik võita igasugu erinevat nänni.

Muusikaliste vahepalade ning ka tantsutüdrukute muusika eest vastutab just selline bänd/orkester

Lisan lõppu mõningad mitte minu kaamerast pärinevad pildid:

Veel huvitavaid fakte:
- Siinsed inimesed ei tea mitte midagi murdmaasuusatamisest. Üks minu õppejõud rääkis loengu alguses, kuidas ta oli telekast näinud mingit uut veidrat spordiala, kus mehed sõitsid sileda maa peal ja vahetasid poole distantsi peal miskipärast suuski. Lisaks oli ta väga imestunud selle üle, kuidas on võimalik leida kommentaatoreid, kes sellisest veidrast spordialast üldse midagi jagaksid
- Ameeriklaste käsitlus Euroopast on väga erinev meie nägemusest. Eesti loetakse post-kommunistlike riikide hulka, kus on riigil suured rahalised raskused, demokraatiat ei eksisteeri, haridus ja tervishoid on väga halval tasemel ning üldse oleme üks mõttetu riik.
- Klubis on kella üheteistkümne ja ühe vahel happy hour, mis tähendab, et absoluutselt kõik kokteilid maksavad 25 senti.
- Olen viimastel paaril päeval olnud tõeline õnnetusehunnik. Kõigepealt lukustasin end valentinipäeval neljaks tunniks ukse taha ning seejärel andis otsad minu sülearvuti. Õhtul välja minnes jäime tugeva lume- ja vihmasaju kätte ning sõprade juurde jõudes olin täiesti ligemärg. Klubi järjekorras tutvustati mind ühe nohikliku väljanägemisega noormehega, kes teise kuti küsimusele "She's pretty, isn't she?" vastas: "No, not really". Lisaks sellele jäin klubi ukse taha, sest turvamees ei uskunud, et mu ID-kaart päris on. Eile jätkus ebaõnnestumiste rada sellega, et kukkusin suure kaare ja karjatusega Morgantowni peatänaval selili.
- Iga kord bussiga sõites satun samasse bussi vähemalt kolme väga hirmuäratava inimesega.
- Siinne elu meenutab vahel Ameerika noortekomöödiaid, sest siin on ikka tõsiselt palju draamasid.

Tänaseks kõik, näeme kolme kuu pärast! :)