Mis on minust vahepeal saanud?

Nii kurb, kui see ka pole, on varsti aeg hakata siin otsi kokku tõmbama. Tunnid kestavad veel tervelt ühe nädala ning seejärel on lõpueksamid ja aeg oma asjad kuidagi kohvrisse ära mahutada. Heites korra pilgu enda kappi ja riiulitele, siis tundub see eesmärk üsnagi võimatu.

Päris ausalt öeldes ei arvanud ma, et mulle Ameerikas nii väga meeldima hakkab. See kõik, mis mind esmapilgul veidi ehmatas, on praeguseks hetkeks nii omaks saanud. Võin juba praegu öelda, et need 4 ja pool kuud on mind  nii palju arendanud, kasvatanud ning tunnen, et olen sellega, mida näen, rahul. Ma olen alati olnud suur ülemõtleja ning tihti olnud liialt kinni oma mugavustsoonis, aga siin veedetud aeg on mind muutnud. Ameerika on kuidagi vabameelsem ning ma ei ütle, et ma tahaks olla päris selline vabameelne twerkiv nabapluusis tüdruk nagu siin klubides nähtavad tüdrukud, aga tänaseks olen leidnud mingi kesktee enda eestlasliku ja ameerikaliku olemuse vahel.

Nagu ilmselt mõistate, olen ma siinse eluga rahul. Eks vahetevahel tuleb ette ka hetki, mil mõtlen, kuhu ma sattunud olen ja miks siinsed inimesed nii käituvad, aga üldjoontes on kõik äge. Olen vahepeal suutnud sattuda ebareaalsetesse olukordadesse, üritanud olla teistele toeks nende ebaõnnestumiste korral, olnud kuulujuttude ohver, astunud ämbritesse, võtnud kaalus juurde ning eelmisel nädalal kustutasime ära ühika "tulekahju" ning sain näha, kuidas toimib USA politsei ja õigussüsteem.

Colosseum ehk hoone, kus toimuvad kõik suured korvpalli mängud.

PRT (Personal Rapid Transit) station. Ehk selliste pisikeste "rongidega" saab siin liikuda downtown campusest Evansdale campusesse ja Medical campusesse.

Paar nädalat tagasi käisime paari sõbraga Niagara Fallsil ja Buffalos, mis oli samuti omaette seiklus. Kui Morgantownis on sooja keskmiselt üle 18 kraadi ning viimastel päevadel on temperatuur ulatunud juba 25 kraadini, siis 5 tundi põhja sõitmist tähendas seda, et avastasime end uuesti veeburarikuus. Sooja oli umbes-täpselt 1 kraad ning hommikul sadas lund. See tegi jugade nautimise ja pildistamise palju ebameeldivamaks, aga vähemalt nägin selle vaatamisväärsuse ära.
Üldiselt oli tore nädalavahetus, nägime huvitavaid kohti, söime head sööki ja muidugi oli plussiks tore seltskond. Buffalos me küll palju aega ei veetnud, aga käisime näiteks Theodor Roosevelti muuseumis, mis oli hästi huvitav kogemus.

Sel nädalal algasid Intelligence Analysis aines juba lõpuettekanded. Ma arvan, et ma kunagi juba mainisin seda, aga lõpuesitlus tähendab seda, et oleme jagatud 4-5 liikmelistesse gruppidesse, peame koostama Threat Assessmenti ühe (terroristliku) organisatsiooni kohta ning seejärel kandma selle ette 3-6 liikmelisele paneelile, mis koosneb endistest ja praegustest intelligence töötajatest. Paneelides on näiteks endine CIA direktor, FBI töötajad, sõja veteranid, politsei ohvitsere, advokaate ja veel igasugu huvitavaid inimesi. Ausalt öeldes tundub see hetkel päris hirmuäratav, sest minu grupile määratud organisatsiooni Grey Wolves kohta on informatsiooni olnud päris keeruline leida, aga küll me hakkama saame. Aga peab tõdema, et juba esimeste ettekannete ajal sain ma aru, miks seda paneeli murderboard'iks kutsutakse. See oli ikka päris julm, kuidas igat gruppi igasugu küsimuste ja kommentaaridega pommitati. (paar aastat tagasi ajas üks paneeli liikmeid ühe tudengi klassi ees nutma)
Aga üldiselt on minu meelest ülimalt positiivne, kuidas õppejõud üritavad anda õpilastele võimalusi teha midagi ka väljaspool teooria piire. Kuna paljude õpilaste jaoks seal aines on töö intelligence valdkonnas nende suur unistus, siis pakub selline olukord tõsiselt hea network'imise võimaluse ning pärast esitlusi toimub alati ühes kohalikus pubis väike sotsialiseerumine.Lisaks on see lihtsalt hea katsumus, et näha, kuidas sa sellise pingega toime tuled.

Järgmiseks paariks päevaks olen kahjuks suutnud endale kuhjata suure hunniku kodutöid: 15-leheküljeline uurimus, 4-leheküljeline essee, 3-leheküljeline analüüs ning 10-leheküljeline threat assessment. Samas kui olen siiani suutnud hakkama saada, siis närin loodetavasti ka sellest läbi.

Eelmine nädalavahetus nägin ära ka enda elu esimese Ameerika jalgpalli mängu, mis oli küll kodune sõprusmäng sama tiimi liikmete vahel, kuid kogemus siiski. Lisaks käisime quiddich turniiril, mis oli ausalt ka kõige naeruväärsem spordiala, mida ma kunagi näinud olen. Enne siia tulekut olin kuulnud, et Ameerikas on ülikoole, kus sellise alaga tegeletakse, aga lootsin, et see toimub nii pooleldi naljaga. Aga ei! Kõik oli väga tõsine: mehed niitsid tüdrukuid maha, kõik loopisid üksteist palliga, rammisid üksteist, maadlesid ning võitlesid selle nimel, et visata pall hularõngast väravasse. Ja minu lemmik tegelane oli kindlasti kuldne kitu, kes oli kollasesse riietatud poiss/tüdruk, kes mängu algul silmapiiri taha ära jooksis ning 15 minuti pärast lampi välja uuesti ilmus. Seejärel hakkasid kõik teda taga ajama, et tema saba (?) kätte saada.

Mis siis veel? Meil saabus lõpuks ometi kevad! Või pigem võiks vist öelda, et suvi, sest paar päeva tagasi oli väljas sooja 29 kraadi. Jalgpalli mängul sain ka enda esimese siinse päikesepõletuse, mis nüüdseks õnneks paranenud on.

Peod on siiani siin suur osa elust ning kuigi enamus õhtud on olnud üliägedad, siis aeg-ajalt on ette tulnud ka õhtuid, mil mõtlen, kuhu ma sattunud olen. Kahjuks/õnneks mul pole enamasti kombeks peol pilti teha, seega mul midagi toredat teiega jagada pole, aga mõne pildi ikka telefonist leidsin.

Söögist hakkan vaikselt ära tüdinema, kuid seda ilmselt peamiselt seetõttu, et julgesin lõpuks spordikeskuses kaalule astuda. Treenimisvõimalused on siin siiani super head, kuid kui sulle pakutakse erinevates söögikohtades tasuta kõike head paremat, siis kuidas sa saad sellele ei öelda. Võinoh... ma ei saa öelda ei šokolaadibrowniele või šokolaadiküpsistele.
Näiteks eile õhtul oli minu ühikas asuva dineri menüüs igasugu mereande (mis enamus on fritüüritud), pastat, kartuleid, erinevaid salateid, kolme erinevat sorti värskeid küpsiseid, šokolaadikooki, puuvilju, maasikaid, jäätist ning muidugi hamburgereid. Pluss peale selle on veel umbes 5 sööklat, kus on veel eraldi menüü ja umbes 5 erinevat kiirsöögi kohta, kust võid endale samamoodi tasuta tellida näiteks burgereid, sandwiche, pitsat või hoopiski kreeka toitu.

Möödunud (hästi toredast) nädalavahetusest kirjutan ehk järgmises postituses ning siiani ootavad oma järge Pittsburghi, Washingtoni ja Bostoni pildid.

Seniks üritan oma viimasest 12 päevast Morgantownis viimast võtta! 2. mail sõidan New Yorki ning 10. mail jõuan Tallinnasse.


Teie Kai :)

Spring break & Miami

Kuna kevadvaheajale järgnenud nädalad on sisaldanud suurtes kogustes kodutöid, teste ja eksameid, siis jõuab see postitus teieni alles nüüd.

Mingil määral pole ma veel siiani suutnud sellest Spring Break meeleolust välja tulla, sest see kogu nädal oli lihtsalt nii äge. Ma armusin Miamisse ning kuigi mitte miski ei läinud selle nädala jooksul plaanitult, oli see nädal kohe kindlasti üks põnevamaid minu elus.

Vaheaeg algas aga tegelikult hoopis Pittsburghis, kus veetsime Kanamiga kaks päeva. Minu ebaõnnestumised said alguse juba enne Pittsburghi jõudmist. Nimelt suutsin internetist bussipiletit ostes teha "pisikese" vea ning osta pileti 3. juuliks mitte 7. märtsiks (miks nad ei võiks õppida kuupäeva õiget pidi kirjutama?!). Õnneks sain lõpuks bussijuhiga kokkuleppele ning sain siiski Pittsburghi.
Ajapuuduse tõttu on Pittsburghi (ja Washingtoni) pildid veel täitsa sorteerimata ja seega näete neid kunagi hiljem.
Pühapäeva öösel suundusime aga edasi Washingtoni. Kuna suutsime piletite ostmise jätta viimasele minutile, olid kõik normaalsel ajal väljuvad reisid välja müüdud ning pidime öö veetma bussis. Hommikul kell 4 jõudsime Washington DC-sse, kus me oma väsimusest ja külmast ilmast hoolimata veidi linna uudistasime. Aega oli aga vähe ning juba kell 3 pidi väljuma meie lennuk Miamisse.
Päris nii see aga ei läinud, sest meie lendu lükati umbes-täpselt 3 korda edasi. Paar tundi hiljem saime lõpuks lennukisse, kus sain isegi kerged 2 tundi magada.

Maandudes ootas meid aga juba uus üllatus. Nimelt selgus, et oleme täiesti öömajata, sest meie host hüppas alt ära. Kuigi ma olen alati veidi couchsurfingut peljanud, otsustasime seekord minna riskile ning otsida esimeseks kaheks ööks öömaja just selle lehekülje kaudu. Meie host Ben tundus täitsa normaalne inimene, aga seda vaid nii kaua, kuni kaks meie reisikaaslast Gizem ja Dogan tema ukse taha läksid. Põhimõtteliselt viskas Ben nad välja, sest tema sõnul ei öelnud mina sõnagi, et üks neljast inimesest on meessoost (kontrollisin enda mailboxi ning olen talle selge sõnaga öelnud, et minuga on koos 2 tüdrukut ja 1 poiss). Tema aga enda korterisse võõrast meest ei võta ning meie võime endale uue öömaja otsida.
Nii me siis jõudsimegi Kanamiga Miamisse: väsinuna, näljastena ning ilma öömajata. Õnneks tuli meile lennujaama järgi tuttav Morgantownist, kes viis meid sportautoga (?) enda luksushotelli (?), kus saime rahulikult mõelda, kust me endale hotelli leiame ning nautida head sööki (room service?). Õhtul kell 11 leidsime endale lõpuks täitsa toreda hotelli ning saime kokku ka Gizemi ja Doganiga.

Kui esimesed kaks ööd veetsime North Beachil hotellis, siis järgmiseks kolmeks ööks oli meil broneeritud toad South Beachil Bikini Hostelis. Hotell oli otse loomulikult mugavam ja privaatsem (ilus rand ja basseinid), kuid samas oli  hosteli asukoht kordades mugavam. Lisaks oli hostelis palju toredaid inimesi ning vaba aja veetmise võimalusi.

Täitsa lõpp, kui soe ja mõnus seal oli :)

Vaade rõdult

Kaks sammu hotellist oli just selline rand

Esiplaanil minu toakaaslane Kanami ning taga Türgi tüdruk Gizem, kes minuga alati õhtutel pidudel viitsis käia. 

Ülidselt saime oma 5 päeva jooksul nautida Miamit, lebotada rannas, uudistada linna, käia laevakruiisil ning viimasel päeval jõudsime lõpuks ka Everglades'i loodusparki. Tegelikult pidime veetma kaks päeva ka Orlandos ning meil oli isegi hotell broneeritud, kuid kuna car rental firma tegi meile tünga, siis jäi meil sinna minemata. Seejuures oli mul eriti kahju minu toakaaslasest, kes tahtis Miamisse tulla ainult selle pärast, et Orlandos Disneyworldi minna.
Ilmad olid peaaegu ideaalsed: kahel esimesel päeval oli sooja umbes 30 kraadi ning viimastel päevadel 25. Päike paistis, pilvi nägime vaid viimasel päeval ning sedagi vaid mõneks tunniks.

Millest ei saa Miami puhul aga üle ega ümber, on peod. Seda kõike on lihtsalt nii raske kirjeldada. Kohe kindlasti on Miami üks parimaid linnasid, kus pidutseda. Kui lugesin kunagi Elina blogipostitust Miami kohta, tundus see kõik nii ebareaalne ja äge ja just täpselt nii see ongi. Tüdrukute jaoks on sealne elu ikka eriti ilus. Klubides ja restoranides on promootorid, kes sinuga tihtipeale juttu teevad ning kutsuvad sind "kõige ägedamatele" pidudele. Nad võimaldavad sulle tasuta sissepääsu VIP rivist, tasuta joogid jne. Muidugi mõtled selle peale, et kus on konks; mida nad sult vastu ootavad? Vastus on: mitte midagi. Ükski promootor ei käitunud meiega kuidagi lugupidamatult ning enamus aega tundsid nad lihtsalt muret, kas meil on ikka kõik korras, kas meil on lõbus ja kas meil on veel mingeid soove.
Meeste jaoks elu aga nii ilus pole. Meiega oli koos ka üks Türgi kutt, kes jäi lausa kahel korral klubi ukse taha. Mehi aitavad klubisse sisse enamasti vaid suur rahakott või head tutvused.
Üldiselt käisimegi pidudel Türgi tüdruku Gizemiga, sest minu toakaaslane oli tõbine ning ainus kutt seltskonnas veetis enamus aega klubi uste taga. Aga tõsiselt huvitav nädal oli: käisime ägedates klubides, kohtusime huvitavate inimestega, jõime Lebron James'i manageri ja New York Knicks'i mängijaga tekiilat. Meid kutsuti Denver Nuggetsi mängija hostitud peole ning käisime ägedal hotellipeol.
Pidutsemist oli ausalt öeldes palju, kuid samas ei raisanud me hommikuti aega magamisele ja ärkasime üsnagi varakult, et süüa midagi head hommikusöögiks ning seejärel linna uudistada.

Vahepalaks veidi söögipilte: 

Mida tasuks ehk veel mainida, on see, et Miami on jaotatud kaheks piirkonnaks: Miami downtown ja Miami beach. Enamus ajast veetsime me Miami beachil, kuid ühe päeva seiklesime ka downtownis ning käisime laevakruiisil. Nägime palju kõrghooneid ning kruiisil kümnete kuulsuste villasid ja privaatsaari. Miami piirkonnas omavad maja näiteks Jennifer Lopez, Julio Iglesias, Paulina Rubio, Will Smith, Shaquille O'Neall ja paljud muud kuulsused.

Miami downtown ja kruiis:

American Airlines Arenal toimuvad Miami Heat'i mängud. Meie kaks reisikaaslast käisid esimesel päeval nende mängu ka vaatamas, aga kuna minu lennuk jõudis Miamisse liiga hilja, jäin mina sellest kogemusest ilma. 

Viimasel päeval käisime Everglades'i looduspargis ning hiljem seiklesime South Beachil ja Ocean Drive'il. Kuna kõik olid kella 3ks juba täiesti omadega läbi ja läksid hotelli magama, jalutasin pärastlõunal üksinda täiesti tundmatutes kohtades. Tihtipeale hindam ma just neid hetki reisil, kui ma ei pea kuskile jooksma ja kellegi soovide järgi tegutsema, vaid saan lihtsalt rahulikult teha mida iganes hing ihkab. Käisin pisikestes huvitavates poodides, ekslesin pisikestel tänavatel, uudistasin erinevaid naabruskondi, käisin pargis ja tegin pilte.
Samas peab mainima, et päris üksinda ei soovitaks ma ühelgi naissoost inimesel vähegi pimedamal ajal jalutama minna, sest kuigi enamik inimesi on ütlemata sõbralikud ja tulevad sinuga jutustama niisama heast tahtest, on seal ka suurel hulgal creepereid. Sa võid kindel olla, et lühikese jalutuskäigu jooksul saad endale vähemalt paar sabarakku, kes sind kuidagi rahule ei taha jätta.

Et postitus veelgi pikemaks ei veniks, teen Everglades'i looduspargist hiljem teise postituse. Ma arvan, et see oli piisavalt äge koht, et väärib eraldi kirjeldamist.

Tagasiteest nii palju, et ma ei ole vist kunagi nii väsinud olnud. Ma ei jõudnud enne ärasõitu hetkegi magada; lennud olid eriti hüplikud; meil oli vahemaandumine Newarkis, kus meie lendu jällegi edasi lükati; me pidime ootama Washingtonis 12 tundi bussi ning stationis ei tohtinud magada; bussis ei suutnud ma samuti magama jääda ning lõpuks kui Morgantowni jõudsime, ei saanud me ühikasse sisse ja seega jäin magama tuttavate diivanil, kus ma unesegasena eesti keeles sonisin ning kedagi läbi une peksin. Pärastlõunal saime aga lõpuks siiski oma ühikatuppa, kus sain rahulikult oma asjad lahti pakkida ning ka korralikult magada, et siis järgmine päev uuesti kooli minna.

Lõpetuseks aga mõned mitte minu tehtud pildid:

Hotellipidu SLS hotellis

Näide Miami ööklubist (SET)

Ja need oleme meie: (vasakult) Kanami, mina, Gizem ja Dogan

Üritan lähiajal teha ka postituse üldisest elust ja olust. Rääkida veidi koolist, Morgantownist ja kõigest muust.

Juba 6 nädala pärast lendan tagasi Eestisse, seega varsti näeme!

Kai :)