Minu Morgantown

Annan  teile teada, et olen veel täitsa elus ja terve. Tegelikult küll mitte päris terve, sest viimased pool nädalat veetsin voodis teki all, aga no peaaegu.

Minu enamus loenguid toimuvad Downtown Campuse peahoones ehk Woodburn Hall'is (parempoolne hoone)

Need 40 päeva siin on olnud kohati segadusse ajavad ja keerulised, kuid enamus ajast on kõik siiski väga tore. Vahel on lihtsalt kõike uut liiga palju ja siis jookseb mõistus kokku. Nagu näiteks keelega: sa võid olla ükskõik kui hea mingis võõrkeeles, aga kui sa tuled teise keelekeskkonda, kus inimesed kasutavad slängi, mida sa kuulnud pole, kasutavad termineid, millele sa eesti keeles vasteid ei oskaks leida, siis on ikka vahel raske küll. Kuna ma olen enamikes ainetes ainus välistudeng ja mingeid hinnaalandusi neile siin ei tehta, siis pean aga hoolimata kõigest olema teistega samal tasemel. Õnneks pole siiani suuri raskusi olnud, kuid kui loengus arutatakse erinevate USA luureäparduste ja mitmekümnete aastate taguste rünnakute üle, siis vahel tekib rumal tunne küll.
Samas on kõik tulemused siiani olnud üle ootuste head. Sooritasin väga edukalt esimese eksami aines World Regions, olen läbinud kaks testi aines Modern China ja saanud täiesti arvestatavad tulemused, sain aines Intelligence Analysis Methods esimese kodutöö eest maksimumpunktid ja teise eest 4 puntki viiest.
Kodutöid on siiani üsnagi palju ning mid-term examination on lähenemas. Õnneks on enamik kodutöid hästi huvitavaid. Näiteks teises Intelligence kodutöös pidin koostama High-Impact/Low-Probablity analüüsi võimaliku sariini rünnaku kohta Super Bowlile. Kolmandaks kodutööks oli Red Teaming Exercise, kus tuli kirjeldada, kuidas reageeriks Iisraeli peaminister Netanyahu sellele, kui USA ja Iraan kehtestaksid ametlikult diplomaatilised suhted.

Stewart Hall

Ilmad on meil viimasel ajal üsnagi külmad. Kohalikud ütlevad, et sattusin siia nende kõige karmimal talvel. Iga nädal on vähemalt üks lumetorm, mis küll Eesti mõistes pole eriline torm, kuid kuna nemad pole lumetuisuga harjunud, siis on kõigil alati suur paanika. Lumesahad ei saa oma tööga hakkama, autodel pole talverehve ning seetõttu libisevad nad mägedest üles sõites lihtsalt tagasi alla. Eelmise nädala esmaspäeval pandi kogu kool lume tõttu kinni ning päris mitmel korral olen loengusse jõudes avastanud, et õppejõud pole tormi tõttu kooli saanud tulla.  Päris naljakas on vaadata, kuidas mingi väike tuisk nende elu täiesti pea peale pöörab.

Tasuks vist ka mainida, et minu ülikool ehk WVU on Ameerika number 1 peoülikool. Sain seda teada alles siia jõudes, aga pean tunnistama, et saan täitsa aru, miks see nii on. Minu pisikeses kodulinnas on lugematul arvul ööklubisid ja pubisid ning reedeti ja laupäeviti on ümbruskonnas lugematul arvul majapidusid, korbipidusid jms. Samas võin ma päris kindlalt öelda, et hoolimata suurtest pidudest tunduvad enamus inimesi oma kooliasju väga tõsiselt võtvat.

Morgantowni peatänav ehk High Street

High Street

Eelmise nädala teisipäeval saabus lõpuks ka see tore päev, mil ka mina sain 21. See tähendab, et nüüdsest saan klubisse sisse 21+ rivist ning tohin ka legaalselt tarbida alkohoolseid jooke. Ausalt öeldes oli päris harjumatu uuesti "alaealine" olla ning ma tõesti ei mõista, miks see vanusepiir neil 21 peab olema.
Minu sünnipäevast kujunes välja hoopis sünnipäevanädal ning see osutus oodatust palju seiklusterohkemaks.
Fun fact: siin müüakse vahukommi, suhkruvati, vahukoore, pulmakoogi, küpsise ja paljude muude maitsetega viina. Minu isiklikuks lemmikuks on "Buttery popcorn vodka".

Sain perelt hand-made šokolaadi :)

Minu armsatelt jaapanlastelt

Näide alkoholipoe viinaletist

WalMart'i Oreo paradiis

Maailma parimad küpsised

Kuna Ameeriklased võtavad Valentinipäeva ikka väga tõsiselt, on sellele eelnetel nädalatel poed täis igasugu temaatilisi šokolaade, komme ja kõike võimalikku.

Parim jäätis!

Lisaks tahtsin teile näidata pilte oma esimeselt siinselt korvpallimängult. Mängisid WVU ja Texas Tech ning meie võitsime! See möll, mis siin ümber spordi käib, on meeletu ja ütlemata äge ning ainus, mis mind kurvaks teeb, on see, et jäin ilma jalgpallihooajast, mis on siin väga olulisel kohal. Seda demonstreerib näiteks see, et eelmine aasta toimusid siin pärast WVU võitu Texase üle suured meeleavaldused.
Aga üldiselt võib öelda seda, et siinsete sportlaste tase ikka ütlemata kõrge ning sama kehtib ka tantsutüdrukute kohta.

Tantsutüdrukutel on kaks eraldi gruppi: üks grupp ainult tantsib ning teine grupp teeb põhiliselt trikke. Enamus time-outidel tehaksegi lihtsalt erinevaid trikke või korratakse sama tantsukombinatsiooni erinevate lugude järgi. Veerandaegadel toimuvad publikumängud, kust on võimalik võita igasugu erinevat nänni.

Muusikaliste vahepalade ning ka tantsutüdrukute muusika eest vastutab just selline bänd/orkester

Lisan lõppu mõningad mitte minu kaamerast pärinevad pildid:

Veel huvitavaid fakte:
- Siinsed inimesed ei tea mitte midagi murdmaasuusatamisest. Üks minu õppejõud rääkis loengu alguses, kuidas ta oli telekast näinud mingit uut veidrat spordiala, kus mehed sõitsid sileda maa peal ja vahetasid poole distantsi peal miskipärast suuski. Lisaks oli ta väga imestunud selle üle, kuidas on võimalik leida kommentaatoreid, kes sellisest veidrast spordialast üldse midagi jagaksid
- Ameeriklaste käsitlus Euroopast on väga erinev meie nägemusest. Eesti loetakse post-kommunistlike riikide hulka, kus on riigil suured rahalised raskused, demokraatiat ei eksisteeri, haridus ja tervishoid on väga halval tasemel ning üldse oleme üks mõttetu riik.
- Klubis on kella üheteistkümne ja ühe vahel happy hour, mis tähendab, et absoluutselt kõik kokteilid maksavad 25 senti.
- Olen viimastel paaril päeval olnud tõeline õnnetusehunnik. Kõigepealt lukustasin end valentinipäeval neljaks tunniks ukse taha ning seejärel andis otsad minu sülearvuti. Õhtul välja minnes jäime tugeva lume- ja vihmasaju kätte ning sõprade juurde jõudes olin täiesti ligemärg. Klubi järjekorras tutvustati mind ühe nohikliku väljanägemisega noormehega, kes teise kuti küsimusele "She's pretty, isn't she?" vastas: "No, not really". Lisaks sellele jäin klubi ukse taha, sest turvamees ei uskunud, et mu ID-kaart päris on. Eile jätkus ebaõnnestumiste rada sellega, et kukkusin suure kaare ja karjatusega Morgantowni peatänaval selili.
- Iga kord bussiga sõites satun samasse bussi vähemalt kolme väga hirmuäratava inimesega.
- Siinne elu meenutab vahel Ameerika noortekomöödiaid, sest siin on ikka tõsiselt palju draamasid.

Tänaseks kõik, näeme kolme kuu pärast! :)

Day in Pittsburgh

20. jaanuar on päev, mil ameeriklased tähistavad Marthin Luther King'i päeva. Meie jaoks tähendas see aga seda, et saime vaba päeva ning võimaluse nautida nädalavahetust lausa 4 päeva (reeded on mul enamasti vabad). Et sellist olukorda maksimaalselt ära kasutada, otsustasime toakaaslase ja ühe tema jaapanlasest sõbrannaga pühapäeval Pittsburghi minna. See pisike (300 000 elanikuga) linn asub minu kodukohast vaid 2,5 tunnise bussisõidu kaugusel ning ka bussipilet on täitsa mõistliku hinnaga (25 dollarit üks ots). Kuna meid mõlemaid ootas kodus ees hunnik kodutöid, siis leppisime seekord vaid ühepäevase reisiga. Aega oli meil seega muidugi liialt vähe, kuid olen kindel, et lähen lähiajal sinna veel tagasi (jäi ju seekord nägemata Pittsburgh Penguins'i hokimäng ning varsti on algamas ka pesapalli hooaeg).
Sattusime reisima ühel tuulisemal ja jäisemal päeval, aga linn üldiselt jättis päris hea mulje. Eriti meeldis mulle Andy Warholi muuseum, mis oli tõsiselt inspireeriv ja huvitav koht. Kahjuks ei tohtinud muuseumis sees pilte teha, aga kui kedagi huvitab, siis SIIT leiate natukene informatsiooni. Tõsiselt uuenduslik, geniaalne ning andekas inimene, kes oli osav nii joonistamises, graafikas, fotograafias, filmikunstis kui ka äris. Nimelt on ta üks tuntumaid popkunsti esindajaid ning näiteks ajakirja Interview asutaja.
Lisaks sellele jalutasime läbi Pittsburgh Pirates'i pesapalli staadionilt, imetlesime erinevaid linnavaateid, käisime shoppamas ning nautisime head sööki.

Hommikusöök City Cafe's: Itaalia omlett kartulite ning baguette'iga.

PNC Park ehk Pittsburgh Pirates'i kodustaadion

Kuigi enamus aega oli ilm üsnagi talutav, siis aeg-ajalt pidime kannatama just selliste jäiste tuulepuhangute all

Nagu näha, on ameeriklased juba praegu väga Valentini päeva ootuses

Muidu on kõik siiani veel täitsa hästi. Olen üle elanud juba kaks testi, millest esimene läks väga hästi ja teine keskpäraselt. Esimeses pidin lihtsalt selgitama, mis on "cognitive bias" ja kuidas see mõjutab meie analüüsimisvõimet. Teine oli aga pikem ja keerulisem töö, mis hõlmas nii Hiina kaardi kui ka imperialistliku ajaloo tundmist. Ees ootavad mind aga toredad ajad. Homseks on vaja esitada Intelligence aines esimene kodutöö, mis tähendab seda, et pean analüüsima 1989. aastal Iowa plahvatust võrdlevate hüpoteeside meetodi abil (vaatlema erinevaid tõestusmaterjale, koostama maatriksi ja seejärel kaaluma, milline hüpotees on õige). Reedel ootab mind ees esimene eksam aines World Regions. 
Saime Intelligence aines kätte ka oma mid-term assignment'id  ning minu grupi ülesanne näeb välja selline: "The director of the NCTC is concerned by the prominent role that al-Qa’ida-linked groups are playing in Syria, Iraq, North Africa and elsewhere. Draft a report discussing the terrorist group’s on going evolution as an international security threat."
Tundub ju lihtne?

Lõpetuseks jagan teiega huvitavat fakti, et olen viimase paari päeva jooksul suutnud lausa 3 korda kukkuda. Esiteks, on kõik teed haigelt libedad. Teiseks, ei oska paljud inimesed lund kõnniteelt ära kühveldada. Ning kolmandaks, on see libedus ja lumi kümme korda hullemad, kui pead päevast päeva pidevalt ronima üles- ja allamäge.
Aga other than that on kõik siiani veel äge, inimesed toredad, peod lahedad jpm.