Kas ma tegelikult ka lähen Hiina?

Minu Hiina seiklus saab alguse 3 päeva pärast ja ma ei ole üldse veel minekuks valmis. Mul ei ole õrna aimugi, milliseid aineid ma seal võtta saan, kas ma sõlmisin õige tervisekindlustuse või mis ma endale järgmiseks pooleks aastaks kaasa peaksin pakkima. Olgem ausad, mul pole praegu isegu aimu, mis ma homme hommikul selga peaksin panema.

Õnneks on paar asja siiski kindlad – minu lennuk lahkub 6. septembril kell 15.25 ja pärast 3,5 tunnist reisi Istanbuli, 9-tunnist lendu Pekingisse ning tunni kuni kahe pikkust taksosõitu peaksin ma jõudma Tsinghua ülikooli, mis kõikvõimsa Google’i andmeil kuulub maailma tippülikoolide hulka ning omab seejuures ka ühte maailma ilusaimat ülikoolilinnakut. Tegelikult on kindel ka see, et mul on ühiselamus olemas oma tuba ja ka korterikaaslane, kelleks on hiinlasest programmeerija (ühtlasi vihjavad tema pildid sellele, et talle meeldivad hirmsasti suured loomamütsid).

Seoses minu Hiina minekuga on aga märkimisväärselt suurenenud uudishimulike inimeste arv, kes tunnevad suurt mure selle üle, mis mul ikkagi viga on, et sellisesse riiki täiesti ihuüksi lähen.

Tegelikult ma ei teagi täpselt, kuidas või millal see kõik alguse sai. Kas siis, kui mu reisihimulised vanemad 2007. aastal Hiinast tagasi tulid ja reisil nähtust imejutte rääkisid või siis, kui kogu perega 2009. aastal sinna tagasi läksime?

Hiina juures oli lihtsalt midagi erilist. Tegemist oli hiiglasliku riigiga, mis oli niivõrd erinev kõigest sellest, mida ma Lääne ühiskonnas elades näinud ja kogenud olin, kuid sellegi poolest tundsin end seal kuidagi koduselt. Ma avastasin, et väljaspool Euroopat on olemas täiesti teine maailm, kus ei kehti samad reeglid ja normid nagu siin. Ma tahtsin mõista, mis see Hiina siis õigupoolest on.

 

Esialgne vaimustus hajus aga tasapisi ning hoolimata sellest, et huvi säilis, ei leidnud ma sellele 15-16 aastase noorukina mingit väljundit. Õnneks käisin ma aga ühes Eesti uuenduslikuimas keskkoolis ning 2011. aastal tuli kooli juhtkond välja teatega, et uuest õppeaastast hakatakse koolis õpetama hiina keelt.. Kuna Hiina oli tolleks hetkeks tõusnud maailma juhtivate riikide hulka ning nii mu isa kui ka ema olid täiesti kindlad, et just hiina keele oskus võib mulle tulevikus tohutu eelise anda, olin üks esimestest, kes end keeletundidesse kirja pani.

 

Huvi Hiina ja ka teiste kultuuride, poliitika ja rahvusvaheliste suhete vastu viis mind ka pärast keskkooli õppima riigiteadusi, mis pärast minu ohtraid reaalainete olümpiaadidel käimisi ja kuldmedaliga lõpetamist tuli ilmselt paljudele üllatusena. Kohalikus ajaleheski leidus kommenteerijaid, kes nimetasid minu valikut rumalaks ja arusaamatuks. Lõpetavad ju sotsiaal- ja humanitaarteadlased hamburgeriputkades, sest nende erialal pole mingit väljundit.

Mina olen aga siiani oma valikutega üsnagi rahul olnud.  Ma olen saanud õppida seda, mis mulle meeldib ja kombineerida õppetöö reisimisega. Seetõttu ei mõista ma riigiteaduste ja rahvusvaheliste suhete tudengeid, kes pärast kolme aastat ülikooli õppimist kurdavad, et nad ei ole mitte midagi uut õppinud. Asja sisu seisnebki ju tegelikult selles, kui palju sa ise oled valmis õppima ja ette võtma.

Seega ei piisanud mul vaid USAs õppimisest, vaid lähen täiendan end veel Hiinas, et viia end samm lähemale oma unistustele.

Kas ma kardan? – JAH! Kas ma jätan selle pärast midagi tegemata? – Ei, sest lõpuks jääme me kahetsema vaid neid otsuseid ja tegusid, mis me elus tegemata jätsime.  

PS: Kui ma Hiinas oma blogile ja muudele suhtlusvõrgustikele ligi pääsen, kuulete minust varsti. Kui ei, siis näeme veebruaris! 

Teie Kai  

柯凯

Siin postituses kasutatud pildid pärinevad 2009. aastast, mil käisime perega Pekingis, Xianis ja Guilinis. Suurem osa piltidest on tehtud minu ema poolt.