Monday, April 21, 2014

Mis on minust vahepeal saanud?

Nii kurb, kui see ka pole, on varsti aeg hakata siin otsi kokku tõmbama. Tunnid kestavad veel tervelt ühe nädala ning seejärel on lõpueksamid ja aeg oma asjad kuidagi kohvrisse ära mahutada. Heites korra pilgu enda kappi ja riiulitele, siis tundub see eesmärk üsnagi võimatu.

Päris ausalt öeldes ei arvanud ma, et mulle Ameerikas nii väga meeldima hakkab. See kõik, mis mind esmapilgul veidi ehmatas, on praeguseks hetkeks nii omaks saanud. Võin juba praegu öelda, et need 4 ja pool kuud on mind  nii palju arendanud, kasvatanud ning tunnen, et olen sellega, mida näen, rahul. Ma olen alati olnud suur ülemõtleja ning tihti olnud liialt kinni oma mugavustsoonis, aga siin veedetud aeg on mind muutnud. Ameerika on kuidagi vabameelsem ning ma ei ütle, et ma tahaks olla päris selline vabameelne twerkiv nabapluusis tüdruk nagu siin klubides nähtavad tüdrukud, aga tänaseks olen leidnud mingi kesktee enda eestlasliku ja ameerikaliku olemuse vahel.

Nagu ilmselt mõistate, olen ma siinse eluga rahul. Eks vahetevahel tuleb ette ka hetki, mil mõtlen, kuhu ma sattunud olen ja miks siinsed inimesed nii käituvad, aga üldjoontes on kõik äge. Olen vahepeal suutnud sattuda ebareaalsetesse olukordadesse, üritanud olla teistele toeks nende ebaõnnestumiste korral, olnud kuulujuttude ohver, astunud ämbritesse, võtnud kaalus juurde ning eelmisel nädalal kustutasime ära ühika "tulekahju" ning sain näha, kuidas toimib USA politsei ja õigussüsteem.




Colosseum ehk hoone, kus toimuvad kõik suured korvpalli mängud.





PRT (Personal Rapid Transit) station. Ehk selliste pisikeste "rongidega" saab siin liikuda downtown campusest Evansdale campusesse ja Medical campusesse.

Paar nädalat tagasi käisime paari sõbraga Niagara Fallsil ja Buffalos, mis oli samuti omaette seiklus. Kui Morgantownis on sooja keskmiselt üle 18 kraadi ning viimastel päevadel on temperatuur ulatunud juba 25 kraadini, siis 5 tundi põhja sõitmist tähendas seda, et avastasime end uuesti veeburarikuus. Sooja oli umbes-täpselt 1 kraad ning hommikul sadas lund. See tegi jugade nautimise ja pildistamise palju ebameeldivamaks, aga vähemalt nägin selle vaatamisväärsuse ära.
Üldiselt oli tore nädalavahetus, nägime huvitavaid kohti, söime head sööki ja muidugi oli plussiks tore seltskond. Buffalos me küll palju aega ei veetnud, aga käisime näiteks Theodor Roosevelti muuseumis, mis oli hästi huvitav kogemus.













Sel nädalal algasid Intelligence Analysis aines juba lõpuettekanded. Ma arvan, et ma kunagi juba mainisin seda, aga lõpuesitlus tähendab seda, et oleme jagatud 4-5 liikmelistesse gruppidesse, peame koostama Threat Assessmenti ühe (terroristliku) organisatsiooni kohta ning seejärel kandma selle ette 3-6 liikmelisele paneelile, mis koosneb endistest ja praegustest intelligence töötajatest. Paneelides on näiteks endine CIA direktor, FBI töötajad, sõja veteranid, politsei ohvitsere, advokaate ja veel igasugu huvitavaid inimesi. Ausalt öeldes tundub see hetkel päris hirmuäratav, sest minu grupile määratud organisatsiooni Grey Wolves kohta on informatsiooni olnud päris keeruline leida, aga küll me hakkama saame. Aga peab tõdema, et juba esimeste ettekannete ajal sain ma aru, miks seda paneeli murderboard'iks kutsutakse. See oli ikka päris julm, kuidas igat gruppi igasugu küsimuste ja kommentaaridega pommitati. (paar aastat tagasi ajas üks paneeli liikmeid ühe tudengi klassi ees nutma)
Aga üldiselt on minu meelest ülimalt positiivne, kuidas õppejõud üritavad anda õpilastele võimalusi teha midagi ka väljaspool teooria piire. Kuna paljude õpilaste jaoks seal aines on töö intelligence valdkonnas nende suur unistus, siis pakub selline olukord tõsiselt hea network'imise võimaluse ning pärast esitlusi toimub alati ühes kohalikus pubis väike sotsialiseerumine.Lisaks on see lihtsalt hea katsumus, et näha, kuidas sa sellise pingega toime tuled.

Järgmiseks paariks päevaks olen kahjuks suutnud endale kuhjata suure hunniku kodutöid: 15-leheküljeline uurimus, 4-leheküljeline essee, 3-leheküljeline analüüs ning 10-leheküljeline threat assessment. Samas kui olen siiani suutnud hakkama saada, siis närin loodetavasti ka sellest läbi.

Eelmine nädalavahetus nägin ära ka enda elu esimese Ameerika jalgpalli mängu, mis oli küll kodune sõprusmäng sama tiimi liikmete vahel, kuid kogemus siiski. Lisaks käisime quiddich turniiril, mis oli ausalt ka kõige naeruväärsem spordiala, mida ma kunagi näinud olen. Enne siia tulekut olin kuulnud, et Ameerikas on ülikoole, kus sellise alaga tegeletakse, aga lootsin, et see toimub nii pooleldi naljaga. Aga ei! Kõik oli väga tõsine: mehed niitsid tüdrukuid maha, kõik loopisid üksteist palliga, rammisid üksteist, maadlesid ning võitlesid selle nimel, et visata pall hularõngast väravasse. Ja minu lemmik tegelane oli kindlasti kuldne kitu, kes oli kollasesse riietatud poiss/tüdruk, kes mängu algul silmapiiri taha ära jooksis ning 15 minuti pärast lampi välja uuesti ilmus. Seejärel hakkasid kõik teda taga ajama, et tema saba (?) kätte saada.










Mis siis veel? Meil saabus lõpuks ometi kevad! Või pigem võiks vist öelda, et suvi, sest paar päeva tagasi oli väljas sooja 29 kraadi. Jalgpalli mängul sain ka enda esimese siinse päikesepõletuse, mis nüüdseks õnneks paranenud on.

Peod on siiani siin suur osa elust ning kuigi enamus õhtud on olnud üliägedad, siis aeg-ajalt on ette tulnud ka õhtuid, mil mõtlen, kuhu ma sattunud olen. Kahjuks/õnneks mul pole enamasti kombeks peol pilti teha, seega mul midagi toredat teiega jagada pole, aga mõne pildi ikka telefonist leidsin.


Söögist hakkan vaikselt ära tüdinema, kuid seda ilmselt peamiselt seetõttu, et julgesin lõpuks spordikeskuses kaalule astuda. Treenimisvõimalused on siin siiani super head, kuid kui sulle pakutakse erinevates söögikohtades tasuta kõike head paremat, siis kuidas sa saad sellele ei öelda. Võinoh... ma ei saa öelda ei šokolaadibrowniele või šokolaadiküpsistele.
Näiteks eile õhtul oli minu ühikas asuva dineri menüüs igasugu mereande (mis enamus on fritüüritud), pastat, kartuleid, erinevaid salateid, kolme erinevat sorti värskeid küpsiseid, šokolaadikooki, puuvilju, maasikaid, jäätist ning muidugi hamburgereid. Pluss peale selle on veel umbes 5 sööklat, kus on veel eraldi menüü ja umbes 5 erinevat kiirsöögi kohta, kust võid endale samamoodi tasuta tellida näiteks burgereid, sandwiche, pitsat või hoopiski kreeka toitu.

Möödunud (hästi toredast) nädalavahetusest kirjutan ehk järgmises postituses ning siiani ootavad oma järge Pittsburghi, Washingtoni ja Bostoni pildid.

Seniks üritan oma viimasest 12 päevast Morgantownis viimast võtta! 2. mail sõidan New Yorki ning 10. mail jõuan Tallinnasse.


Teie Kai :)

1 comment:

  1. Mõnusad pildid ja pean mainima, et ülivinge on lugeda, see positiivsus, mis sellistest postitustest õhkab- see kui palju erinevad kogemused silmi avavad ning ennast muudavad ;)

    ReplyDelete